Kuid siis veel...Kiikedega oli natuke pahasti, kuna alles oli ainult üks kiik.Simona hoidis sellest kümne küünega kinni.Semirile väga meeldisid turnikad.Ka emme sai seal peal paar trikki ette näidata.Alles oli ka vana kaevu või kanalisatsiooni auk.Nüüdseks oli sellesse topitud täis puuklibu.Kunagi oli huvitav sealt kaane küljes olevast luugist sisse vaadata(mida küll tegelikult teha ei lubatud).Semirile sain näidata millised olid minu lapsepõlves karusellid.Tundus, et see oli tema jaoks sama põnev, kui praegune karusell tema lasteaias. Alles oli vanast traktori kummist ümbritsetud esinemislava. Kahjuks pinki, kus sai istuda publik, enam ei olnud. Semir ja Simona tiirutasid ratastega väiksel teerajal, millel meie omal ajal tüdrukutega titasid vankris lükkasime ja poisid ratastega kimasid.Rada on täitsa terve.Natuke ainult sammaldunud. Kunagi ümbritses seda õue roheline aed ja mille nurgas paiknesid suured kivid.Üks neist on siiani alles.Uskumatu kui palju pidi kunagi vaeva nägema, et sinna otsa saada.
Õues on olemas ka mängumaja ja katusealune,kus hoiti õue mänguasju ja mille seinal rippus suur tahvel(tahvlit enam pole).Kõik majad olid kunagi rohelised.Nüüd on aga kollakad. Liivakaste polnud enam ühtegi alles. Kuid alles oli väike küngas, mis kunagi tundus suure mäena.
Enne kui ära hakkasime minema leidsin veel ämbri, mis kunagi oli sinine või roheline. Nüüd oli ta roostes ja ikka veel seal sama kase otsas...
ga 
